Seadusandlus

Euroopa Liidus on üldhuviteenuste regulatsioon suhteliselt uus. Põhiliselt on see seotud turgude avanemisega ja seeläbi tarbijatele turvalisuse pakkumisega. Võtmeelementideks on juurdepääs teenustele, hinnakujundus ning kvaliteet.

2004. aasta mais kinnitas Euroopa Komisjon Valge Raamatu üldhuvi pakkuvate teenuste osas White Paper on Services of General Interest (eestikeelne dokument), mis põhineb üldhuvi pakkuvate teenuste Rohelisel Raamatul (2003). Valge raamat sätestab komisjoni lähenemisviisi Euroopa Liidu positiivse osa arendamiseks kvaliteetsete üldhuviteenuste väljatöötamise soodustamisel ja esitab selle strateegia peamised koostisosad, mille eesmärgiks on tagada, et kõigil liidu kodanikel ja ettevõtjatel oleks võimalus saada kvaliteetseid ja taskukohaseid teenuseid. Dokument keskendub üksikutele võtmeküsimustele, kuna kõiki avaliku mõttevahetuse käigus tõstatatud küsimusi on võimatu käsitleda.

2005. aasta juulis kinnitas Komisjon nö Alotmark’ paketi EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes Commission Decision (ka eesti keeles olemas), millest tulenevalt avalike teenuste osutamiseks antavat hüvitist ei loeta riigiabiks.

2007. aaasta novembris jõustus Komisjoni otsus “Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine (sh sotsiaalvaldkonnas)“. Sellega kiideti heaks Lissaboni lepingule lisatud üldhuviteenuste protokoll, mis on otsustav samm läbipaistva ja usaldusväärse ELi raamistiku loomiseks Communication on services of general interest, including social services of general interest, (ka eesti keeles olemas)