Turu avatus

Selliseid teenuseid pakkuvad ettevõtted on läbinud fundamentaalsed muudatused, mis on tingitud tehnoloogilistest uuendustest, globaliseerumisest ja liberaliseerimisest. Riigi omandis või riigi poolt kontrollitud ettevõtted on erastatud, uued ettevõtted on sisenenud või sisenemas sellele turule ning uued õigusaktid, sh ausat konkurentsi soodustavad, on väljatöötatud ja jõustunud/jõustumas. On võimalik märgata olulisi muudatusi konkurentsi struktuuris ja omandisuhetes. Vaatamata sellele on konkurents raskendatud, kuna nendes valdkondades on paratamatult monopoolsed ettevõtted. Näiteks vesi, transport, energia ja teatud määral ka audio-visuaalse ja telekommunikatsiooni sektorid pakuvad (ja edastavad) oma teenuseid, kasutades nö põhivõrke nagu maanteed, raudteed, sillad, kaablid. Väljakutseks sellele olukorrale on seatud igale sektorile monopoli piirang tagamaks, et kõik sektorid toimiksid tarbija huvides. Euroopa Komisjon on veendunud, et nüüd, kui võrkude infrastruktuure (raudteed, telefoni kaablid, torustikud jt) on võimalik teistest teenustest eraldada, muutub turukonkurents reaalsemaks.

Paljud universaalteenused hõlmavad endas loomuliku monopoli elemente.

Kui puudub asjakohane regulatsioon või see on puudulikult rakendatud, siis puudub eraõiguslikul monopolil stiimul tagada avatud juurdepääs infrastruktuuridele ja/või tagada vastastikust seost ausatele ja avatud tingimustele. Kindlasti tuleb märkida, et konkurentsi puudumisel on olulisel määral võimalus kokkumänguks erinevate turulosalejate vahel, mis võib avaldada negatiivset mõju juurdepääsule, hinnale ja kvaliteedile.

Isegi sektorites, kus konkurents on kergemini tajutav, ei saa kindel olla, et üksiktarbija saab kasu. Näiteks hinnaalandus ei pruugi tarbijani jõuda. Eelkõige on see olnud kaasuseks telekommunikatsiooni sektoris, kus rahvusvaheliste kõnede hinnaalandus ei ole alati taganud positiivset mõju enamusele kohalikele tarbijatele, kuna nn fiksvõrgutelefonid ja kohalikud kõned ei ole selle hinnaalanduse tingimustesse kaasatud.

Tegelikkuses palju pakkujaid ei tähenda automaatselt suuremat teenuste arvu tarbijatele - eelkõige teenuse iseloomu tõttu (nt vesi on vesi, sõltumata sellest, milline teenusepakkuja seda vahendab).

Turu avamine toetab hinna ja maksumuse seost. Samuti keelustab see subsiidiumid. Tulemuseks võib olla suurem valikuvõimalus ja madalamad hinnad teatud tarbijagruppidele. Teisalt, teised grupid võivad sattuda ebasoodsamasse seisu kallimasse hinnagruppi kuulumise tõttu.

Oluliseks küsimuseks on, kas turg suudab ise probleemi lahendada või mitte. On olemas hirm, et mõningaid olulisi teenuseid ei pakuta tarbijatele hinnaga, mida nad on suutelised maksma. Eelkõige inimesed, kelle sissetulekud on madalad või kes elavad piirkondades, kus infrastruktuuride väljaehitamine ja hooldamine on kallid. Sellisel juhul peavad nad ise leidma moodused, kuidas neid teenuseid saaks kasutada. Samamoodi vaadatakse teatud tarbijagruppe kui ebakasumlikke, kellele ei pakutagi võimalust saada teenuseid odavamate hindadega.

Mõned olulised teenused ei ole majanduslikult elujõulised ja kasumlikud, samas puudub igasugune sekkumine, mille tulemuseks on vähene valikute võimalus või selle puudumine. Näiteks transporditeenuse puudumine hõreasustusega piirkonnas ja väiksematel teedel. See on põhjuseks, miks Euroopa Liidus on võetud kasutusele universaalteenuste mõiste.